Ilusate ilmadega käime mõni kord enne tööle minekut rannast läbi, lihtsalt, et merele tere öelda. Mul pole kella peale minemist, seega on kõik tegevused impulsiivsed.
Mehed käivad aga usinalt kalal, lolli järjekindlusega, siis kui mina tööl olen ja mitte ainult! Tony uurib aga usinalt tõusu-mõõna kellaaegu (sellest pidavat sõltuma kalade näkkamine) ja uued landid lisanduvad igapäevaselt meie koju :)))
Eile õhtul läks meestekari pimedas kalale ja naases kella 11 paiku. Ei miskit... Tony oli põhjast kellegi vanad konksud-landid enda omale külge saanud ja õngitses siis need välja :) tore küll, selle asemel et kala püüda, koristab ta teiste risu ;) Kujutan ette seda tunnet, et no nüüd näkkas ja siis avastad väljatõmmates, et tuhkagi... Mul hakkab Tony pärast varsti mure... ta ütles täna, et järgmine kala, millesse ta hambad sisse lööb, on ta enda püütud... peab vist tuukriülikonna selga ajama ja vette hiilima, enne kalaturult mõne kala kaasa ka haarama ja siis konksu otsa sokutama... Eile pimedas ta oli esimest korda tunnistajaks, kuidas keegi mingi kala välja tõmbas (meile tundmatu liik, loomulikult)
No comments:
Post a Comment