New Orleans

Meie kohalik reis jätkub. Oleme sisenenud Lousiana osariiki ja joonud taas tasuta head Community kohvi.

 Küll mind ikka  tõmbavad need soised alad, siinüks tee ääres:

 Ja sealt kaugelt paistabki New Orleans :))) (see kärbsemust horisondil ehk pilvelõhkujad on juba New Orleans). Teel sinna tuli ületada mitmeid-sadu (väikse liialdusega, muidugi) üle merelahtede või järvesoppide ehitatud ja omavahel risti-rästi põimuvaid sildu:

Nagu sai eelnevalt kusagil mainitud, ületas New Orleans (edaspidi NO) isiklikult minu ootused (teiste ootustes ma veidi kahtlen) mäe kõrguselt. Korralik turistikas, aga selline, kus kohalikud sees elavad ja see teebki vanalinna osa ehk Downtowni ehk French Quarter ehk Prantsuse Kvartali omapäraseks. 2 korda on see linnaosa maha põlenud ja viimati ehitasid ta üles hispaanlased, nii et omapärane lugu küll, aga Prantsuse kvartal on tegelikult Hispaania tolle aja arhitektuuri nägu... Kõik need pitsislised romantilised rõdud ja sajad kohvikud nende all:

Viimase peal jazzi kuuleb pea iga nurga peal, kohvikutes onlive bändid, kust kostab kaugele tänavale. Selleks ei pea ostma kallist klubi piletit, vaid mõnusat muusikat võib nautida otse tänaval:

Loomulikult sattusime jälle mingi paraadi peale, mis see oli? kellele see oli? - pole aimugi - selles linnas toimub kogu aeg midagi ja mitte üks sündmus korraga vaid ikka hulgim :). Robinile visati jälle pärlikeesid, nad on sellest Madri Gras'st nii läbiimbunud, et seda kommet kasutatakse alati kui võimalik:) Nägime lausa Madri Gras "ametlikku peakorteri" silti ja poode jne...

Meie selja taga on suur pea väljak oma ilusa pargiga ja taamal St Louis kirik. Kui me juhuslikult ringiga jalutades kiriku ukse jõudsime, sisenesid sinna mitmed uhked pruutneitsid. Kellegi suursugune pulm oli algamas. Külalised nägid ikka väga šikid ja elegantsed välja ;)

 Ja need tänavajoonistajad... Millised kunstitaiesed!!!!!!! Tõsiselt kahetsen, et ühte 15-dollarilist pilti ei ostnud... need oli lihtsalt fantastilised :))))

 Pildil ei ole kahjuks nii hästi aru saada, KUI SUUR see kass tegelikult oli. Tõeline kõuts, paarikümnekilone vähemalt ;) Sisse piiludes paistis sealt teisigi maukasid, aga lahe oli veel see, et selles toakeses kooti kangastelgedel vaipu :)))

 Kuninglikkust oli igal sammul tunda. Prantsuse kuningliku võimu kuldsed liiliad olid igal pool esindatud ja need hobusepead tänavapiiretena ei tundunud sugugi kehvemad...

Vahelduseks midagi naljakat ka. Enne kui edasi loete, küsimus: Mida sööb see jumalavallatu varblasekene? Ega pildilt hästi paista (blogspot teeb kõik pildid nii väikseks).

 

Vastus: Ta sööb suurt ja mahlast ja kindlasti ka väga rammusat prussakat, mille ta otse meie silme all kinni püüdis. Prussakas võitles elu eest, üritas põgeneda, aga ei, linnuke oli seekord osavam. Söömise ajal putukake siputab veel oma jalgu... Siit edasi minnes meenub mulle, kuidas ma olen 2 korda meie esikust leidnud äralömastatud, kuid endiselt tundlaid liigutavad prussakad... Öäk... need olid kusagilt tänavalt kingade talla alla jäänud, vastik, vastik, vastik....
Ja nüüd kõige tähtsam:
MISSISSIPPI jõgi ise oma aus ja uhkuses:

Minu jaoks oli see järjekordne Dream come true ehk ühe lapsepõlve unistuse täitumine. Tom Sawyer, Huckelbery Finn... Meenub? Kus nad seiklesid? Haa- Mississippi ääres ja peal. Pikkuselt maailma 3 jõgi ja kui lai ja kui suur ja kui mudane :))) Ja kui soe tuul tema pealt tuli, mitte nagu Thamesi jõepealne külm tuul...
Nüüd jääb mulle veel Amazonase unistus ja Niiluse kruiis....
Mööda Mississippit seiklesime me ka järgmisel hommikul. Sellest ja väiksest krokodillifarmist kirjutan järgmine kord :)