Selle postituse pühendan tervenisti oma uutele sõpradele - pelikanidele. Olen neist nii lummatud, et ei suuda kuidagi hakkama saada, kui pole neist jälle paar pilti klõpsinud. Nad tunduvad nii armsad ja tagasihoidlikud, tegelikkuses on ilmselt aga parajad nahhaalid :)
Minu esimene mälestus pelikanidest pärineb Moskva loomaaiast, olin siis ehk 4-5-aastane. Seal on üsna sissepääsu juures suur tiik (väiksele lapsele oli see järve eest), mille ääres seisid suured roosad pelikanid. Siiamaani, kui juttu tuleb pelikanidest, ükskõik mis kontekstis, tulevad need loomaaias nähtud pelikanid mulle silme ette. Olen Moskva loomaaias hiljem ka käinud, aga pelikane sealt rohkem ei mäleta. Eelmisel korral Floridas olles, kui sõitsime Miamist Key Westi, istusid nad ka kalapaatide vaiade otsas ja ootasid mind :)
Siin ujuvad nad justkui rahumeelselt uinudes. Tegelikult ootavad nad kalapaadi lähenemist, et siis "rünnata", sest kes see ikka ise endale kala viitsib püüda. Seda rääkis mulle kohalik kalamees, et kui ma vaid näeksin, mis siis toimuma hakkab... I wish I saw...
Nüüd nad lendavad kusagile - kus saab kala :)
Pelikanid saadavad meid kogu aeg - nad istuvad sillal, lendavad üle pea, semutsevad kalapüügi ajal ja nüüd istub 2 tükki ka minu öökapil.
See iludus spetsiaalselt poseeris mulle, möödusin temast vaid paari meetri kauguselt.
No vaadake seda iludust ja tema hoiakut ja tema nägu...
No comments:
Post a Comment