Ootamatu "džunglimatk"

Meie saare ja Pensacola linna vahele jääb kahe silla vahele Gulf Breeze'i väikelinn. Samasugune pikk ja kitsas nagu meie saargi (kusagil esimeste postituste seas on ka kaart). Ammu juba plaanisime minna sealset randa avastama. Seal ei ole avalikku randa, vaid meie saarelt paistavad suured liivapaljandid ja mets.
Mõtlseime täna, et astume kähku läbi, et pilk peale visata. Elamus osutus aga ülimaks ja meie läbiastumisest sai mitmemiiline matk läbi džunglilaadse metsa, õnneks oli ikka väike metsarada ees ka. Ja liblikaidki leidsime :)))

  Kusagil seal vastas on meie siinne kodu :)

Ja selline on Gul Breeze'i poolne kallas:

See on sild, mis viib meie saarele:

 Rannajoonega paralleelselt jookseb mets, üldse mitte laialt, aga selle eest tihedalt (kui see nüüd ikka arusaadav oli, aga vahet pole ju). See habesamblikal" puude peal on ülilahe, veidi kummituslik lausa ;)

 Suured mehed suures metsas:

 Mina ja serenoapalmid. Need palmid armastavad liivast rannamaastikku ja kasvavad hästi ka mändide all (sobiks ehk Eestissegi?). USA kaguosa endeemne liik, eriti just Floridale iseloomulik. Neid on tõesti kõik kohad täis, kasvavad nagu umbrohi põõsaste all, aga samas on ta nii ilus, kõrgus on 2-4 m. Siin kutsutakse teda -saw palmetto. Võib kasvada kuni 700 aastaseks (Wow) ja meditsiini tehakse temast ravimit.

 Mõned vaated sellest, millise segaduse tornaadod ja orkaanid endast maha jätavad:

 Need raagis puud erinevatel piltidel ei ole miskit muud, kui kunagi se loodusjõu rudimendid:

 

 Nüüd tehke tutvust kaktusega, mida süüakse - suureviljaline viigikaktus ehk prickly pear. Süüakse noori lehti ja tema punast vilja. Loomulikult korjati seda meile ka koju kaasa ja ma juba mitmendat tundi nokin Robini peenikestest sõrmedest olematuid-nähtamatuid astlaid välja... Issi sepa sõrmed neid ei tunne, aga nüüd  olen mina ka neid täis...

 See armas loomake on vist mingit sorti vöösabalane (six-lined racerunner). Ilus triibuline. Küll põõsaste all, kuivanud lehtede seas alles krõbises ja kui silm seletama hakkas, siis oli neid järsku palju ja igalpool.
 

 Aga see puu ootas meid juba ammu, lõpuks jõudsimegi kohale :) Me otsustasime, et me puu peal väga ringi ei vaata, vaid istume rahulikult ja naudime aega, noh nii igaks juhuks (mul mõni paranoia ikka taskus alati valmis)

 

 See pilt meenutab mulle kaadrit lapsena vaadatud Tarzani filmist - seal oli sarnane loodus... Liaane rippus ka siin igal pool.

 Ja viimane tegelane ehk keegi suur must põrnikas (patent leather beetle).

Omast arust olime siinse kandi üsna meetrihaaval juba läbiuurinud ja nüüd selline tore üllatus :) Üks metsatukk ootab tegelikult veel avastamist. Laupäeval ehk jõuame. Pühapäeval plaanime hakata liikuma Atlanta poole, et teisipäeva õhtul lennukile istuda.