Kuna siin on nüüd pikalt suviselt soe olnud (punkt 1.märts hakkas suvesoojus), siis see on uskumatu, millise kiirusega puud lehte lähevad. Raagus puid enam ei näe ja kui näeb, siis need on hoopi kuivanud puud :( Ja kõik õitseb - täpselt see, mida minu hingele vaja.
Seda pildil olevat liblikat ajasin tükk aega taga, kuna ta oli päris väike ja mul kaugobjektiivi polnud käepärast ja statiivi ka mitte, siis jooksin mööda ülikooli parki ringi. Valimatult astusin igale poole, kuni lõpuks pildistamishetkel, sellel hetkel, kui ma ta "kätte sain", tundsin, et miski kõditab jalga, sügasin siis teise jalaga veuidi, aga sellest polnud kasu ja siis kõditas uue koha pealt ja uue ja uue... Lõpuks ma ei kannatanud enam välja ja vaatasin kõrgustest alla, et mis seal jalalaba peal õieti toimub. Oma suureks meelehärmiks leidsin sealt hunniku kääbussipelgaid, selliseid punakas-oranže. Ilmselgelt ma asusin keset sipelgapesa :) Nii hullult nad ei "hammustanudki" kui Eesti punased sipelgad, aga jubedalt ajas sügelema ja jalg oli lapiline. Paari tunniga oli asi õnneks unustatud... ega ma Amasoonase metsas ole... Mida see mulle õpetas? Seda, et liblikavõrk peab iga kell autos olema. Ja nüüd on ka :))) Vihjeks: kollane liblikas on juba külmikus ;)
Nüüd viktoriiniküsimus. Mis lilledega on tegu??? Lill on tuntud kirjandusteostes, isegi ühe raamatu pealkirjas on mainitud. (ma ei ütle vastust veel, tahan väga teada, kas keegi arvab ära) vastus palun mulle saata FB sõnumina :))) Pildil on sama lille kaks eri sorti, õied ja põõsad.
Ja lõpetuseks tüüpiline teeäärne õitsev põõsas :)
No comments:
Post a Comment