Tänane eesmärk oli leida üles Arturi windsurfingu laenutus Fort Waltonis. FW pääseb, kui sõita mööda meie saart itta. Kuna meie saar on vähemalt 50 miili pikk, siis oli tee suht pikk, aga võrratult ilus. Me oleks nagu kõrbe sattunud (see EI ole lumi!), kahel pool teed olid sellised liivadüünid ja nende taga suht mäslev meri, sest tänasel soojal päikeselisel päeval oli üpris kõva tuul.
Kogu siinne rannik kannab nime "Emerald coast", mis tähendab smaragdrohelist rannikut - ja see on täiesti tõsi, vesi on nii roheline ja igapäev erinevat tooni roheline. From dusk till dawn (loojangust päikesetõusuni) ei soovitata vette minna, sest ka haid tahavad siis liikuda ja süüa :) annavad teeäärsed sildid teada.
Fort Waltonis selgus LOOMULIKULT, et neil on ainult mingid algajate lauad, millega Artur eluailmas vette ei lähe - seega jääb ära, kahjuks. Windsurfing on siin täiesti välja surnud... See-eest heietatakse meil nüüd päris oma surfilaua mõtet... Ilmselt on sel suvel Pirital väga suuri laineid oodata ;))) Issand, mulle tuli elavalt silme ette, kuidas me kitsukeses Londonis Oxfordi metroojaamas Arturi Sri Lanka meistri käest ostetud tutika purjelaua ja purjega üritasime rahvamasside seas eneseväärikust säilitada, samas oli meil veel 2 väga suurt ja 2 keskmist kohvrit ja kell oli 11 õhtul ja inimesi oli massides...ja Robini silm vajus vägisi kinni ja kellelgi läinud korda, et me ka seal olime...ja tahtsime kõigest metrooga edasi sõita... Kas ma tahan seda korrata? I don't think so...
FW asub ka USA üheks parimaks burgerikohaks valitud söögikoht "Five guys", New Yorgis suisa parimaks valitud. Iseenesest mõista USAs olles tuli see ju ära proovida. Ma ei söö Maci ega muid taolisi, sest need maitsevad kui saepuru, aga kui sulle lubatakse 100% loomaliha ja hunnik köögivilju vahele, siis...
Minul jäi igatahes veidi üle (=issile), no nii suur oli, 2 paksu lihatükki ja hunnikus, ma kordan hunnikus sibulat, jääsalatit, seeni (! - Arturi tekkis krimpsus nägu), tomatit, hapukurki. Kõrvale olid paksud cajunimaitselised kartulid. See oli elamus omaette. Nagu ma varemgi olen öelnud - liha ja lihatooted on siin ausad, muid jääks kohe pankrotti.
Sellist pelikani tahan mina ka Saaremaale. Sinna sobiks ta suurepäraselt :) Ongi kohe sihuke suur ja ilus.
Ei, Artur ei ole haige - see müts on moe asi... Saate aru, ta ostis Hawaiilt (!) omale talvemütsi, quiksilver... mis ma oskan kosta...
Tahtsin rannas pilti teha, vaatasin järjekordselt, et miks see kole kilekott siin vedeleb, kuni lapsed mu tähelepanu juhtisid, et tee meduusist ka pilti... Nad on suured lärakad ja neid on kõik kohad täis. Ünneks ei teki mingit isu vette minna. Mulle piisab täiesti lainete imetlemisest kaugusest. Robin ei taha ka enam minna, pärast seda, kui koos Portuguese Man'O'Waridega koos vees oli, keda ta õnneks küll sel hetkel ei kohanud, kuid kelle kombits kõrvetavat kui herilase sutsakas...
Lõppkokkuvõttes oli järjekordne vahva päev sarjast "Tunne oma koduümbrust".
No comments:
Post a Comment