Mehhiko lahe ilu

Nagu kiuste algavad nädalavahetused halli hullu uduga. Ei näe sõrmegi suhu pista. Eile-üleeile olime rannas, taevas polnud mitte kübetki. Loomulikult õnnestus meil kõigil vaatamata megasuure SPF-ga kreemitamisele end veidi ära kärsatada. Ei miskit liiga hullu, mõnel on õlad õrnad, mul sääred. Ses mõttes on hea, et täna pole kiusatust paljalt õues olla. Aga lapsed tahtsid ikka vette minna ja mõtlesime, et me Tonyga lähme siis Gulf Pierile (Kalapüügi muul Mehhiko lahes, avamere poolel) ja vaatame, kuidas seal kala püütakase.

 Artur seisab siin muuli ees :)
Kusagil seal udu sees on ka meie lapsed :)

 Ja nii roheline see smaragdirannik ongi ja mis veel imelisem - ta paistab läbi. Muuli lõpus oli ka liivast põhja sügaval aimata. Ega sel muuli sammaste all tegelikult nii sügav polegi, umbes 6-7 meetrit, arvasid kalamehed, sügavaks läheb ta kaugemal.

Proovime selge ilmaga ka mõne pildi saada :) Aga nüüd kaladest. Vaadake seda pilti hästi. Näete seal vees musti säbrusid? Kui ei, siis VAADAKE VEEL. Keskelt veidi paremale on säbruline - see on kalaparv, ja need kalad on lambapead (sheepdhead).

Kalamehi oli palju ja nägime pealt ühe väljatõmbamist:

 Võrk lastakse alla ja siis tõmmatakse üles. Päris suur oli, 40-45 cm, 2-3 kg. Need on imetillukeste hammastega kalad, keda peab üle kavaldama, muidu kätte ei saa - nokivad sööda küljest ära.

Meie issil käsi juba sügeleb, et tagasi kalale saada, kust ta 3 tundi tagasi saabus. Nende kalade püüdmiseks polevat õiget varustust, lisaks on selle muulil kalapüük kallim kui mujal, isegi tühipaljas jalutamine maksab $1.50. Aga sellist rohelist ja nii läbipaistvat vett teistel muulidel, mis jäävad meie saare teiselepoole ja muudesse siselahtedesse, ei näe.
Siin on viimane suurem saak, mille Tony püüdis: Spanish mackerel (makrell). Oli teine väga maitsev :)

 Ja siin veel üks kala, mille ta kätte sai, aga mida me ei tea, kes ta on. Kuna ta oli nii väike, siis ta tahtis selle tagasi visata, aga keegi küsis endale (heanaaberlikke suhteid tuleb muulil hoida = head nipid ja kalasööt ja teise õnge proovimine)

Ja nüüd 3 tundi hiljem tehtud pildid samast kohast, taevas oli vahepeal ilusaks selgeks läinud.

Kui hästi vaadata, siis äkki näete täitsa taustal ka merd, see on see saare teinepool, kus on just lastel mõnus olla. Meri paistab pildi keskel olevast majast nii vasakul kui paremal. Ühelt rannalt teisele on selle koha peal vahemaa u 400-500 meetrit.

Natuke edevust ikka ka. Pärast ütlevad, et ma pole käinudki, võtsin pildid intermetist...

Muulilt alla vaadates nägime päris suurt üksikut meduusi. Pildil ei paista suurus kuidagi välja, aga ta tundus selline 30-cm läbimõõduga.

Seal kauguses on Mehhiko ja/või Kuuba.............. Millise heameelega ma hüppaksin paati ja põrutaksin sinnasuunas :))) lihtsalt uudishimust ja avastamisrõõmust, pärast tuleksin ikka tagasi ka :) (Ma pole endiselt loobunud mõttest, et kui ma suureks saan, siis lähen purjekaga ümbermaailmareisile. Selle mõtte sain reisiraamatuid lugedes, eriti motiveeriv oli Francis Chichesteri "Üksinda ümber maailma", super, ma ütlen teile ja see raamat on mul kadunud kuhugi igavikku, tahaks uuesti lugeda... äkki kellelgi korjab tolmu?)

Aitab nostalgiast.

Vahetult enne loojangut oli veel nii palju rahvast rannas, mängiti palli jm. Parklad olid umbes ja filmidest tuttav noorte tuututamine ja huilgamine ja hõikumine ja muusikatümps käis. Täpselt nii ongi :) keskmine vanus oli 18-25, ma arvan.
Peaaegu oleksin ära unustanud - täna ju St.Patricku päev - iirlaste rahvuspüha. Sellega seoses on pooled noored saarel rohelistes särkides ja rohelise pubi kõrval möllab roomulikult roheline iiri muusika, mingi bändiga eesotsas. Meenus, kuidas me 5? 6? 7? aastat tagasi tänasel päeval Dublinis ja milline paraad ja kostüümid ja poolpaljad naised poodiumitel tantsisid ehkki sooja oli vaid paar kraadi ja tuul pidi kõrvad pea küljest viima. Kuna ma õllesõber pole, siis pole hullu ja traditsioonilist iiri muusikat siin täna ka ei kostnud.