Lahkusime Mississippi äärest ja sõitsime tagasi New Orleansi (=NO), et edasi liikuda. Edasi-tagasi-edasi-tagasi, segane värk, lisan siia selgituseks kaardi. Musta rõnga sees on NO.
Siin veel viimased pildid sellest erinevate kultuuride katlast ja alati pidutsevast linnast:
Uus ja vana käsikäes.
See on üks linna läbivaid peatänavaid (Canal St.), mille ääres palju uhkeid ja kalleid hotelle. Igasugu limusid sõitis vasakul ja paremal ;)
Need suure võraga puud - ma tahaks Eestisse ka :) nii romantilised tänavad...
See on streetcar ehk tramm, mis on mugavamaid liiklusvahendeid siin.
Moodne kunst ;)
Selle pildi allkirjaks võiks panna mis tahes troopilise linna, alates Honolulust ja lõpetades Singapuriga...
Selleks, et pääseda alligaatorifarmi, tuli meil ületada järv. Nii kummaline kui see ka pole, aga üle suure järve on ehitatud sild, mis on tubli 40 km pikk (Lake Pontchartrain Causeway - 38,35 km). Halloo, sild Saaremaale??? Mis oleks ju oluliselt lühem, äkki teeks??? Mingi loogika järgi on see maailma pikim sild üle veekogu, teise loogika järgi ehitasid hiinlased 2011 veel pikema ja nüüd on see siin teisel kohal. Need kaks loogikat on mõlemad Guinnessi rekordite loogikad...
Ühesõnaga, mõned pildid. Igav liiv ja tühi väli... Teine kallas loomulikult ei paista, see pilt on tehtud enne lõppu ja siin juba vaikselt paistab. 2 rida ühes suunas.
Üle silla asus ilus idülliline väike küla, mille vahel idüllilised lombid. Ei, siin tegelikult alligaatorid ei ela, aga sel hetkel ma seda veel ei teadnud ja arvasin, et nüüd olen neile küll lähedal ;)
See alligaatoripark, mille me välja valisime on selline, kus tutvustatekse nende elu, näidatakse pisikesi poegi, mune, toitmist, jne. Paadisõitu nende elukeskkonnas ei toimu, sest siin nad lihtsalt ei ela. Oleme neid looduses tegelikult Lõuna-Floridas Evergladesis näinud, kus on maailma parim looduslik krokukasvandus. Ausalt öeldes pani seekord asja paika hind. Paadiretked maksavad lihtsalt nii palju ja meid on 4 ja et me oleme kõik neid tegelikult näinud ja et krokud alles ärkavad talveunest ja ei ole võibolla nii nähtavad veel, siis saigi valitud selline veidi teistmoodi perefarm, mis oli tegelikult ka väga armas. Pildid räägivad iseenda eest.
Õnneks on nii vähe vaja (ainult ühte korokodillipoega:)))
Te ei taha teada, aga meil on nüüd oma krokodillipea ka olemas... pisike... Me ei hakka teid sellega ahistama, see on puhtalt teaduslikul eesmärgil ja hakkab elama Robini toas :)
Samas krokufarmis olid ka piknikulauad ja laste sünnipäevapeod. Meiegi varusime oma piknikukorvi kaasa ja mugisime kõhud täis, samal ajal peetigi baaberlaudades Alejandro sünnipäeva ;)
Piilusime, mis me piilusime, aga mitte ei saanud aru, mida nad sõid... Kohe huvi pärast oleks tahtnud näha :) Samal ajal köitis Robini tähelepanu eemalolev tiigike, sellise suurusega umbes nagu meil vanasti maal. "Mingid mustad asjad paistravad seal sees???". Haarasin kaamera ja sööstsin - Kilpkonnad :)))))
Nii, kilpkonnad on nähtud, beebialligaatorid kallistatud, Missisippi jõgi äranähtud, New Orleansis ringi jalutatud, kohalikke apelsine nauditud, Rossis shoppamas käidud, Florida pelikanidega suheldud, liblikad püütud, nahk pruunistatud, Mehhiko lahes ujutud, omapüütud kala söödud, gallonite-naelade-fahrenheitidega harjutud, akud päikesest täislaetud, surfatud, regressioonanalüüs selgekstehtud, 1,0 + 0,5 + 0,5 + 0,25 artiklit valmiskirjutatud - mida sa hing veel tahad? Mission completed :) Võib hakata kojutuleku peale mõtlema :)
No comments:
Post a Comment