Ootamatu "džunglimatk"

Meie saare ja Pensacola linna vahele jääb kahe silla vahele Gulf Breeze'i väikelinn. Samasugune pikk ja kitsas nagu meie saargi (kusagil esimeste postituste seas on ka kaart). Ammu juba plaanisime minna sealset randa avastama. Seal ei ole avalikku randa, vaid meie saarelt paistavad suured liivapaljandid ja mets.
Mõtlseime täna, et astume kähku läbi, et pilk peale visata. Elamus osutus aga ülimaks ja meie läbiastumisest sai mitmemiiline matk läbi džunglilaadse metsa, õnneks oli ikka väike metsarada ees ka. Ja liblikaidki leidsime :)))

  Kusagil seal vastas on meie siinne kodu :)

Ja selline on Gul Breeze'i poolne kallas:

See on sild, mis viib meie saarele:

 Rannajoonega paralleelselt jookseb mets, üldse mitte laialt, aga selle eest tihedalt (kui see nüüd ikka arusaadav oli, aga vahet pole ju). See habesamblikal" puude peal on ülilahe, veidi kummituslik lausa ;)

 Suured mehed suures metsas:

 Mina ja serenoapalmid. Need palmid armastavad liivast rannamaastikku ja kasvavad hästi ka mändide all (sobiks ehk Eestissegi?). USA kaguosa endeemne liik, eriti just Floridale iseloomulik. Neid on tõesti kõik kohad täis, kasvavad nagu umbrohi põõsaste all, aga samas on ta nii ilus, kõrgus on 2-4 m. Siin kutsutakse teda -saw palmetto. Võib kasvada kuni 700 aastaseks (Wow) ja meditsiini tehakse temast ravimit.

 Mõned vaated sellest, millise segaduse tornaadod ja orkaanid endast maha jätavad:

 Need raagis puud erinevatel piltidel ei ole miskit muud, kui kunagi se loodusjõu rudimendid:

 

 Nüüd tehke tutvust kaktusega, mida süüakse - suureviljaline viigikaktus ehk prickly pear. Süüakse noori lehti ja tema punast vilja. Loomulikult korjati seda meile ka koju kaasa ja ma juba mitmendat tundi nokin Robini peenikestest sõrmedest olematuid-nähtamatuid astlaid välja... Issi sepa sõrmed neid ei tunne, aga nüüd  olen mina ka neid täis...

 See armas loomake on vist mingit sorti vöösabalane (six-lined racerunner). Ilus triibuline. Küll põõsaste all, kuivanud lehtede seas alles krõbises ja kui silm seletama hakkas, siis oli neid järsku palju ja igalpool.
 

 Aga see puu ootas meid juba ammu, lõpuks jõudsimegi kohale :) Me otsustasime, et me puu peal väga ringi ei vaata, vaid istume rahulikult ja naudime aega, noh nii igaks juhuks (mul mõni paranoia ikka taskus alati valmis)

 

 See pilt meenutab mulle kaadrit lapsena vaadatud Tarzani filmist - seal oli sarnane loodus... Liaane rippus ka siin igal pool.

 Ja viimane tegelane ehk keegi suur must põrnikas (patent leather beetle).

Omast arust olime siinse kandi üsna meetrihaaval juba läbiuurinud ja nüüd selline tore üllatus :) Üks metsatukk ootab tegelikult veel avastamist. Laupäeval ehk jõuame. Pühapäeval plaanime hakata liikuma Atlanta poole, et teisipäeva õhtul lennukile istuda.

Hüvasti, New Orleans! Tere krokupojad!

Lahkusime Mississippi äärest ja sõitsime tagasi New Orleansi (=NO), et edasi liikuda. Edasi-tagasi-edasi-tagasi, segane värk, lisan siia selgituseks kaardi. Musta rõnga sees on NO.

Siin veel viimased pildid sellest erinevate kultuuride katlast ja alati pidutsevast linnast:

 Uus ja vana käsikäes.

 See on üks linna läbivaid peatänavaid (Canal St.), mille ääres palju uhkeid ja kalleid hotelle. Igasugu limusid sõitis vasakul ja paremal ;)

 Need suure võraga puud - ma tahaks Eestisse ka :) nii romantilised tänavad...

 See on streetcar ehk tramm, mis on mugavamaid liiklusvahendeid siin.

 Moodne kunst ;)

 Selle pildi allkirjaks võiks panna mis tahes troopilise linna, alates Honolulust ja lõpetades Singapuriga...

Selleks, et pääseda alligaatorifarmi, tuli meil ületada järv. Nii kummaline kui see ka pole, aga üle suure järve on ehitatud sild, mis on tubli 40 km pikk (Lake Pontchartrain Causeway - 38,35 km). Halloo, sild Saaremaale??? Mis oleks ju oluliselt lühem, äkki teeks??? Mingi loogika järgi on see maailma pikim sild üle veekogu, teise loogika järgi ehitasid hiinlased 2011 veel pikema ja nüüd on see siin teisel kohal. Need kaks loogikat on mõlemad Guinnessi rekordite loogikad...
Ühesõnaga, mõned pildid. Igav liiv ja tühi väli... Teine kallas loomulikult ei paista, see pilt on tehtud enne lõppu ja siin juba vaikselt paistab. 2 rida ühes suunas.

Üle silla asus ilus idülliline väike küla, mille vahel idüllilised lombid. Ei, siin tegelikult alligaatorid ei ela, aga sel hetkel ma seda veel ei teadnud ja arvasin, et nüüd olen neile küll lähedal ;)

See alligaatoripark, mille me välja valisime on selline, kus tutvustatekse nende elu, näidatakse pisikesi poegi, mune, toitmist, jne. Paadisõitu nende elukeskkonnas ei toimu, sest siin nad lihtsalt ei ela. Oleme neid looduses tegelikult Lõuna-Floridas Evergladesis näinud, kus on maailma parim looduslik krokukasvandus. Ausalt öeldes pani seekord asja paika hind. Paadiretked maksavad lihtsalt nii palju ja meid on 4 ja et me oleme kõik neid tegelikult näinud ja et krokud alles ärkavad talveunest ja ei ole võibolla nii nähtavad veel, siis saigi valitud selline veidi teistmoodi perefarm, mis oli tegelikult ka väga armas. Pildid räägivad iseenda eest.
Õnneks on nii vähe vaja (ainult ühte korokodillipoega:)))

Te ei taha teada, aga meil on nüüd oma krokodillipea ka olemas... pisike... Me ei hakka teid sellega ahistama, see on puhtalt teaduslikul eesmärgil ja hakkab elama Robini toas :)
Samas krokufarmis olid ka piknikulauad ja laste sünnipäevapeod. Meiegi varusime oma piknikukorvi kaasa ja mugisime kõhud täis, samal ajal peetigi baaberlaudades Alejandro sünnipäeva ;)

Piilusime, mis me piilusime, aga mitte ei saanud aru, mida nad sõid... Kohe huvi pärast oleks tahtnud näha :) Samal ajal köitis Robini tähelepanu eemalolev tiigike, sellise suurusega umbes nagu meil vanasti maal. "Mingid mustad asjad paistravad seal sees???". Haarasin kaamera ja sööstsin - Kilpkonnad :)))))

Nii, kilpkonnad on nähtud, beebialligaatorid kallistatud, Missisippi jõgi äranähtud, New Orleansis ringi jalutatud, kohalikke apelsine nauditud, Rossis shoppamas käidud, Florida pelikanidega suheldud, liblikad püütud, nahk pruunistatud, Mehhiko lahes ujutud, omapüütud kala söödud, gallonite-naelade-fahrenheitidega harjutud, akud päikesest täislaetud, surfatud, regressioonanalüüs selgekstehtud, 1,0 + 0,5 + 0,5 + 0,25 artiklit valmiskirjutatud - mida sa hing veel tahad? Mission completed :) Võib hakata kojutuleku peale mõtlema :)

Maal ehk Mississippi jõe ääres

Hommikul ärkasime oma hilisõhtul leitud motellis. Kena vaade avanes:

Kuna hommikupäike ei paistnud vee peale, siis oli vesi külm ja keegi ÕNNEKS ei kippunud basseini :) Mitte et mulle ei meeldi basseinis ujuda, vaid et meie aeg siin on niigi napp, siis ei tahaks seda tsivilisatsiooni mugavuste peale kuidagi raisata. Eile õhtul kell 8 oli ilm õues 27C :))) ja hommikul kell 9 päike juba näpistas :) Ühesõnaga, hakkasime liikuma. Kuna olime New Orleansi lõunapoolses äärelinnas, siis iseenesestmõistetavalt võtsime ette mõtte minna avastama Mississippi jõge, mis siit edasi suubub juba Mehhiko lahte. Teekond sinna oli suht kirju:

Tee äärde jäi palju apelsiniistandusi oma sirgete rivide ja hästihooldatud puudega.

 Kuigi leidus ka mõneti võssakasvanud istandusi ;) koos apelsine täis puudega. Te ei kujuta ette, milline kiusatus meil oli apelsiniraksu minna... Siitkandist tuleb korralik panus apelsine Ameerika turule. Ostsime ka kohalikust müügikohast omale ka kaasa.

"Navels" käib nende apelsinide kohta, millel on üleval osas selline pussakas, kuhu kasvab teine miniatuurne apelsin sisse ja mille koor on tavaliselt paksem, Eestis müüakse ka. No NII HÄID apelsine ei ole ma veel saanud :) Kujutate ette suussulavaid apelsine? Täpselt sellised nad olidki.

Erinevaid villasid jäi ette, samas oli ka filmidest nähtud vagunelamuid.

See rippuv sammal nendel puudel on nii romantiliselt ilus, nagu uduloor oleks ees :)
Kui teeäärne idüll otsa sai, tuli miskit ootamatut - nafta ja kütuse tehased :S Nt Chevroni (nagu Shell või Statoil või Neste) naftatehas - sihuke suur-suur ja hästi keeruliste torude ja särkide-värkidega. Siin tehakse autokütust. Lihtsalt naljakas tundus. Ületeeäärses tanklas oli kütus suht kalli hinnaga... samas kui Mississippis on kütusegallon (3,75l) keskmiselt 10 senti odavam kui Louisianas ja Alabamas ja 20 senti odavam kui Floridas.

 Vaatasin korraks taevasse ja keda ma näen? - suur kotkas (ma ei ole kindel???) tiirutas majesteetlikult meie kohal. Minu jonniv ja vastuhakkav ja turtsuv kaamera, mis jätab pooled pildid tegemata ega näita ühtegi tehtud pilti, tegi nüüd õigel ajal täitsa talutava pildi ära.

Sellised ilusad lillekesed õitsesid aasal, taamal olid kaugel-kaugel lehmad. Nagu täitsa maal. Olime nüüd naftavärgist jälle kaugemal. Kaarti uurides selgus, et me sõidame jõega kogu aeg paralleelselt. Kaardil oli tee otse jõe ääres, aga meie teda ei näinud. Mingi totakas vall oli jõe ja tee vahel (ok, ma saan aru, et üleujutuste eest on vaja kaitset). Ja nagu kümnesse leidsime imekitsa kruusatee, mis viis otse valli peale. Ja loomulikult võttis meie jeep oma suuna sinna. Ja me taasnägime MISSISSIPPIT!!!

See on Atu panoraam pilt,  mingit käänakut polnud. lihtsalt jõeäärne on kokkukeerdunud :) Meie oleme valli peal ja see mudamülgas ongi meie jõgi :)))

 Võtsime iisilt: issi otsis liblikaid ja meie nautisime niisama. Vasakul läheb alla jõkke ja paremal metsaserva.Mingil põhjusel tuli Eesti juulikuu kusagil maal silme ette, Saaremaal, nt.

 See lilleke pole üldse oluline, vaadake hoopis seda punast täppi (neid on isegi 2). Kes see on? Lepatriinu!!! Ilma ühegi täpita, nagu punane mammu :))) Neid oli seal mitmeid.

 Teisel pool olid toredad mülkad. Mina ja Ribi ei näinud, aga issi ja Atu nägid kilpkonna, kes vette sulpsatas. Järsku läks jube ragin lahti - ilus suur lind otsustas jõeäärses võsas end liigutada. See on hall haigur.

Jõge ääristavad puud ja võsa, millest omakorda jääb kaldani 3-4 meetrit mudast vett. Vahepeal sõitis suur kaubalaev või tanker või jumal-teab-mis-tööstusalus meist kaugelt mööda

 Ja kohe jõudsid "randa" ka väiksed lained :)

 Iga natukese aja tagant rõõmusts miskit silma, seekord olid need imelised valged lilled - ameerika kriinum ehk "sooliilia" nagu teda siin kutsutakse - swamp-lily... (Floridast pärit Crinum americanum)

Nii nad seal kasvavad :) Ja siis järsku jäid meile teeäärde suured kivisöe hunnikud. Ühelpool on hunnitu loodus ja siis miskit sellist koledat...

Sõitsime sellest tehasest tagant valli pealt mööda. Usin töö käis, mis sest et pühapäev oli. Ei tea, kas nt Venemaal pääseks ka sellistele tehastele nii lähedale? See oli ikka hiiglaslik. Küsisime ühe kiivri käest, et kas me siit kuidagi alla ka saame või peame terve tee tagurdama, sets ümberpööramiseks polnud ruumi. Saime ikka alla ka ;)
Nii tore oli, aga pidime NO poole tagasi sõitma, sest krokufarm ootas külastamist, ja 350 km kodusõitu.