Whitney Houston

Whitney Houston tähendab ameeriklastele ilmselt midagi palju enamat, kui me oskame ette kujutada. Igal õhtul on tema ootamatu surm erinevate talk showde üks peateemasid ja ka uudistekanalid (CNN, Fox...) pühendavad pikki lõike sellele kurvale sündmusele. Stuudiotes on kümnete kaupa "spetsialiste", võetakse otsekõnesid arstidele, apteekritele, koroneridele, tunnistajatele ja jumal-teab-veel-kellele; inimesed tänavalt saavad helistada stuudiosse ja arvamust avaldada; stuudiokülalised vaidlevad üksteisega ennastunustavalt ja silmipööritavalt; jutusaadete juhid oskavad nii dramaatilisi lauseid teha ja veel dramaatilisemaid küsimusi esitada, et pisarad voolavad lausa iseenesest. Ja nii igal õhtul. Whitney maja olevat olnud täis talle väljastatud retsptiravimeid - kes kirjutas? Miks nii palju? , jne, jne... Stuudiokülalised rõhutavad kogu aeg eetikale, et NEMAD poleks iial nii teinud, aga need TEISED on kõik pahad. Nõiajaht käib praegu nendele arstidele, kellelt ta retsepte sai. Lugu võrreldakse igal sammul Michael Jacksoni juhtumiga... Whitney kopsudes olevat olnud vesi. Kas ta uppus? Kuidas ta uppus? Kas kukkus vette? jne... ja siis need "tunnistajad", tiitritena jookseb kogu aeg info, mida kõike tunnistajad nägid: Whitney olevat surmapäeval teinud seda ja seda; käinud seal ja seal; öelnud seda-ja seda... Ka olevat ta eelnevatel päevadel palju alkoholi joonud ja kaevanud jäätükkide rohkuse üle klaasis... Ja uued küsimused: kas tal oli pangas miljoneid? Kas Bobby Brown (eksmees) pärib ka midagi? jne, jne... Pühapäevasel  Grammyde jagamisel oli samuti talle pühendatud väga südamlik lõik - jälle pani pisarad voolama... Ka mina olin 90-te algul tema fänn, selle aja laulude sõnad on siiani peas.