Meie elame rannas, kuhu viib 2 silda, esimene on 5 km pikk ja saabub linn-saarele, mille nimi Gulf Breeze, sealt edasi viib väiksem sild Pensacola Beachile ehk Santa Rosa saarele. See on jube huvitav saar, pikkus u paarkümmend km ja laius u 600-800m ainult, üks autotee viib keskelt läbi ja bunaglod ja uhked villad on siis kahel pool teed ja nende taga laiub Mehhiko laht ja Pensacola laht.
See on meie ridaelamu, kahekorruseline korter.
Meie auto siin lähedalt.
See on meie tänav. Sellised hädised need meie saare palmid ongi. Ei teagi miks, sest mujal on ikka lopsakad. Aga iga mingi aja tagant käib siit mõni orkaan üle, eks see võib ka põhjus olla. Uued majad peavad kõik vaiadele olema ehitatud, sest saar on madal ja orkaani või tornaadode ajal (need külastavat ka vahel siinset kanti) on saar vee all.
See on maja tagumine poole. Meil on palju rõdusid ja...
...palju parte. Kohe kui rõduukse lahti teed on kohal ja sellise kisaga, et jube. Ma ei teagi, kumb on hullem kas Sri Lanka hommikul kella 6-sed karjuvad varesed või siinsed kella 5-sed röökivad pardid. Nad on ilmselt harjunud kõigilt süüa saama.Elutsevad nad sellise imeliku nelinurkse tiigi peal.
Nii, jõuame nyyd tuppa. Sisseastudes lööb esimese asjana ninna "soome lõhn", nii imelik, kui see ka ei tundu. Ka elamine meenutab Soome kortereid - avarus, heledad seinad, planeering, jne.
Ja teiselt poolt.
Ja diivaninurk.
Minu magamistuba.
Ilus, eks ju?
Poiste magamistuba.
Ja teiselt poolt.
Trepp üles.
Ja koridor üleval.
Ja kempsuruum all ja ...
... ja väga romantiline ja ilus vannituba üleval koos eraldi vanni- ja wc-ruumiga.
Ja lõpetuseks pilt rannast, see on Mehhiko lahe poolne külg. Korralikud lained möllasid ja see liiv, issand kui peen ja valge. Pensacola rand pidavat olema kogu Ameerika üks ilusamaid ja paremaid ja ma üldse ei imesta. Nii ilusat liiva pole ma veel kusagil näinud ja peal kõndides ta pidavat laulma. Eks me kuulame need laulud ka üks kord ara ;)
No comments:
Post a Comment