Kahtlustan juba tükk aega, et köögikapi taga elab keegi. Ma nimelt tõin
Eestist kaasa paki oma lemmikkohvi ja kuna ma joon seda vaid hommikuti
ja üksikutel pärastlõunatel, siis ei mõista ma, miks mu kohvipakk
peaaegu tühi on... Kohv on siin poodides üks väheseid asju, mis on
tõeliselt kallis. 350-grammise kohvi eest (Community Coffee, mis on väga
hea - külas pakuti) küsitakse umbes 5 eurot, aga neid väikseid pakke
kulub ju palju. Minu kaasatoodud kohv on millegipärast vaid 450 g,
vanasti ehk aastat 2 tagasi oli see veel kindlati poolekilone... Artur
rüüpab ka vahel paar lonksu, aga ega ma tema pärast rohkem tee ja ise ta seda kindlasti ei valmista. (selle eest peseb ta aegajalt vabatahtlikult ilma igasuguse palumiseta nõusid :)
Ja piima võin ka osta kui palju tahes, ikka on ta stabiilselt lõpukorral...
Ülikoolis müüakse Starbucksi kohvi, aga sellega üksa ja sama jama -
liiga suur ports, papptopsi järelmaitse ja liiga kibe ehk esimesed
lonksud on ok, edasi hakkab vastu. Ja pärast seda, kui üks psühholoogia
professor (!) ütles, et Starbucksist iga päev kohvi osta muutub liiga
kalliks, siis ma otsustasin, et kui see talle, hiigelpalgalisele
(professoritel on suured palgad) kallis on, siis on mulle ka. Ja probleem oligi lahendatud. Raske oli ise tulla sellepeale, et mitte osta kohvi, mis ei maitse... ;)
No comments:
Post a Comment