Kokkuvõte :)

Ma ikka panen ilusti punkti ka meie seiklustele, nagu kirjareeglid ette näevad.
Oleme tagasi ja üritame ajavahega harjuda. Täna öösel passisin unetune paar tundi ja siis magasin lõunani jutti ;))) Robi magab siiani ja kell on 13.00... Artur juba (!) 12.00 üleval... ah, küll harjume.
Oleks vaid see ilm veidigi sõbralikum.
Mahtusime oma reisipagasiga naelase täpsusega lennukitele, üle 100 kilo oli meil. Mida paganat küll meie kohvrid täis olid? Kui me isegi teaks...  Kahjuks tuleb endiselt tõdeda, et ei ole nii rikkad, et Eestist jalanõusid ja riideid osta...
Kas me jäime rahule? Siis mina konkreetselt sain oma dokt.tööst teshtud rohkem, kui plaanid oli. Seega võin ülimalt rahule jääda, lisaks nädalavahetuste väljasõidud, mis olid täitsid turismieesmärki. Päike, päike, päike, lõpus väga soe Mehhiko laht (isegi mina käisin põlvini vees, +30 jäi tiba puudu, seega üleni minna ei saanud ;) palmid, rõõmsad inimesed - LOOMULIKULT me jäime rahule.
Pean tunnistama, et New Yorgi ameeriklased on suht mornid, kui ilm ka morn ja ei kipu väga jutukad olema, aga siin lõunaosariikides teeb aastaringne päike oma töö - inimesed on nii lahedad, keegi ei torma, samas on kõik tehtud. Kohalikega lobisesime ikka hästi palju, Tonyl tekkis oma "kalameestest sõprusringkond" - aga kuidas sa muidu kohalikust elust aimu saad?
Naratav Ameerika ühiskond mulle meeldib. Poes küsitakse kassas alati, et kas me ikka leidsime kõike, mida vajasime. No kujutate te ette, et siin keegi iga ostja käest nii küsiks. Ükskord ma siis vastasin eitavalt ja kohe abistati mind... Ja see, et tervitus sisaldab alati küsimust, kuidas läheb ja nad ALATI ka vastavad sellele ja ootavad, et ka sina vastaksid. No ma ei tea - mind see küll ei häirinud. Ja see parkides ja jalutamistel üksteise tervitamine ka - no tore ju :) Seda kusjuures leiab pea kõikidest Euroopa riikidest, välja arvatud... Eestist. Mul on ülikoolis mõnel kolleegil raskusi igapäevase tere ütlemisegagi...
Ameerika loodus - see on see, mille pärast tasub sinna minna ja olla. Ei ole Euroopal selle vastu midagi panna. Ilusaid vaateid on Eestis ka palju, aga seda loodusjõudude võimsust tunnetab seal ikka kõige paremini. Jah, ajaloo kohapealt Ameerika kaotab Euroopale, aga so what? Ma ei ole seda julgenud varem väga kõva häälega välja öelda, aga mind kitsad keskaegsed tänavad kohutavalt ahistavad. Ma tunnen justkui nende kunagiste elanike häda ja viletsust ja mulle ei meeldi see. Londonis, Thamesi lõunakaldal jalutades on piirkondi, kus mul hakkab suht halb, nagu kogu see sajandite vanune ängistus vajuks peale (eriti ühe vangla-muuseumi kandis). Prantsusmaal on tore küll, aga nt Dijoni vanalinnas ei taha ma sekunditki olla... Mina tahan avarust ja kauget horisonti. Merd. Ookeani. Õhku. Mägesid eriti ei taha, sest ka seal tunnen ma ümberpiiratust. Igaühele oma :)
9 osariiki on 3 reisiga rohkem või vähem läbikäidud. Ja see reis ei jäänud kindlasti viimaseks :D Kuna mu koostöö sealse West-Florida ülikooliga osutus väga viljakaks, siis on meil palju plaane :))) Sam tuleb maikuus Tallinna Ülikooli ja eks me siis paneme ka miskit paika...
Küllap lapsed saavad ka aja möödudes aru, mida nad nende reisidega võitnud on, Täna nad vaevalt seda tajuda oskavad (peale arvukate ilusate merikarpide ritta seadmise või muu nänni imetlemisega).
Jätkan seda blogi siis, kui uus Ameerika reis silmapiiril. Sri Lankal, meie ammusel lemmikmaal on oma blogi. Ja eelmised pikad reisid on ka eraldi.
:)

Atlanta

Viimase päeva pühendasime Atlantale - 1996 aasta olümpialinnale.
Ootasime pilvelõhkujate vahel suuri masse nagu New Yorgis, aga tegelikult oli päris hõre ja rahvamasse ka polnud. Eraldi keslinna või jõekallast või sellist hängimise kohta nagu polnudki.

Selle-eest oli hiigelsuur olümpiapark, mis oli väga-väga ilus, puhas ja korras. Sinna olekski võinud jääda. Kontserdipaigas oli parasjagu ühe bändi prooviaeg, nii et miskit oli õhtul tulemas.

 See puu on Arturi vanune - 1996 - :)))

Kuuma oli 35C - ma ei kujuta ette, mis siis suvel veel on. Olümpiamängude ajal oli 40C. Siin on nii näpistav kuumus, sihuke kuiv. Tuuleõhk on ka soe või väga soe. Jahutust saab vaid puude alt ja.. väga lahedast hüplevast purskkaevust, mis oli kohalike laste vaieldamatu lemmik. Emmed tulid päevituslinadega ilmselt terveks päevaks siia, lastel päevitusriided seljas - kohe korralikult ettevalmistatud veepäev :))) meie oma läks koos riietega, pärast taipas särgi ära võtta, aga polnud hullu - kuivas kuumuses oli tunni aja pärast kõik kuiv :)

Niiskete lokkidega suundusime üle pargi asuvasee CNNi peakorterisse. Ted Turner ja tema miljardid ;) Lisaks CNNi stuudiole asus seal ka Cartoon Networki ja 8 teise kanali peakorter (kõik kuuluvad Ted Turnerile).

Tegime poistega ka ametliku tuuri kaasa, kus räägiti-näidati peaaegu kõike. Issi ajas samal ajal oma muusikariistavärki :)

 Hetkel tuli telekast Obama kõne :) 

 See on ruum, kus sünnivad üleilmsed uudised. Siin neid veel ei kirjutata, selleks on eraldi ruum, siin sünnivad ideed, siis nad lähevad järgmiste sõnaseadjate suurde, siis autoriõiguste kontrolli ja juristide juurde ja siis lõpuks tõeliste sõnaseppade juurde, kes viimistevad uudised selliseks, nagu nad telekast tulevad.

Stuudioruumi, kus parasjagu maailmakuulus uudisteamkur millestki jutustas, me küll nägime, aga pilti teha ei tohtinud. Sisse ei lastud, nägime läbi klaasseina. Imestasin selle üle, kui suur see ruum oli. Kaamerad maksid mitu miljonit dollarit ja nagu meie giid ütles - see ruum maksab rohkem kui kogu ülejäänud hoone kokku :)))
Loomulikult paistis kõik väga prof-värk :)

Ja oligi aeg lennujaama suunduda. Andsime oma rendiauto ära ja siin me oleme :)

Albany - pärl keset Georgiat

ööbvisime Albany külje all. Armas väikelinn, mis suutis meid üllatada oma IMELISE jõeäärse pargiga. Selles jões (the Flint River) oli nii palju kilpkonni ja mina olingi kohe müüdud...

 See kilpkonnake võtab siin päikest. Natukese aja pärast keeras ta end ringi, sest päike oli ju veidi liikunud (sinnamaani ma tegelikult veidi kahtlustasin, et äkki on kuju keset jõge...):

 Ja siin püütakse päikest lausa kolooniana:

 Vaata, kust tahad, ikka oli jõeäär imeilus.

See park oli alles hiljuti korda tehtud, uhke infokeskus oli ehitatud ja puha, koos lastemänguväljakuga. Tädi tuli meiega juttu rtääkima ja see lõppes sellega, et meist tehti pilti ja ilmub pisike nupuke kohalikus newsletteris - noh, et nii kaugelt külalised ja puha... :))) (me saame siin maal kuulsaks!!!)
Jõega paralleelselt oli lai jooksurada, kus esmaspäeval, keset päistpäeva, oli usinalt jooksjaid. Miks nad tööl polnud??? Tee äärsest võsast leidsin ma meie lõhnava kuslapuu, täitsa metsikult:

Veel edasi rõõmustasid silma mammud:

Miskit lõhna nii hästi, meenutas meie sirelit ja eks ta mingi sugulane ilmselt oligi, ainult et kõrged puud olid:

Ja siis ma leidsin lille, mille nime ei tea, aga mis kasvab meil Muugal ja mul Saaremaal ja mille poegi me Kristaga rõõmsalt teistele jaganud oleme. Päiksega läheb õis lahti ja õhtul taas kinni, pundis on nad väga ilusad. Olenevalt varjust ja päiksest on ta värvus lillast siniseni. Ja siin täitsa ise:

Päike läheb päeval aina kuumemaks ja enam ei ole niiskust. Kuiv krõbe kuumus, päikse käes üle 40C, kohe valusalt näpistab. Varjus on niiiiii mõnus soe...
Sellised armsad majad on siinsetes linnades:

Pärastlõunal jõudsime Atlanta külje alla, kus võtsime motelli ja suundusime ümbrust avastama.

Elamusterohke lahkumine Floridast ja saabumine Georgiasse

Tänane päev (pühapäev) on päris crazy olnud. Tonyl oli äratus kell 6. Ta tahtis viimasel Florida päeval veel kalale minna, no ok, las läheb. Mina tõusin enne 8 ja kukkusin tee peale süüa kaasa vorpima ja pesu pesema. Meil on kapud endiselt süüa täis - no hindasime end veidi üle ;) Suur hunnik pannkooke (kelle saaks olla midagi nende vastu), suur ja paks kaneelikook (ja jahu jäi ikka üle...); karrikanalõigud võileivamaterjaliks, paprika- ja tomati-viilud, jne... Nii ja issi tuligi kahe spanish mackereliga. Artur tegi kala puhastamisest ja fileerimisest kiirvideo (see on ta viimaste päevade lemmiktegevus), päris äge. Kui ta aega leiab, siis paneb youtube ja ma saan ka lingi panna. Kala on mõeldud Samile, kelle juurest me ärasõites läbi hüppame, sest SEE ON üks tema lemmikkaladest. Meil endal pole enam aega kalade söömisega tegeleda...
Pesu läheb 3 masinatäit ja kuivatit kulub 6 masinatäit... ja me lõpetame oma koristused-pakkimised kell 13.00 päeval. Õues on 30C, higi voolab sest rabelemisest, aga pesta eriti ei saa, sest rätikud on pestud ja kapis... No tuleb siis märja nahaga olla...
Jätame naabritega hüvasti ja lubame aasta pärast jälle kohtuda. teine naaber arvas, et me alles juunis lahkume, tahtis Tonyga veel dringile minna... I wish we did...
Issi pakib veel viimaseid asju ja tõdeb vägagi tutavlikult - meil on uut suuremat kohvrit vaja. Ma nagu oleks seda varem kusagil juba kuulnud ;))) Meie Jeep on äärest-ääreni asju täis, lapsed paistavad vaevu välja, minu jalad on kängus kusagil tooli all või armatuurlaual... oeh, 2 päeva veel, ehk siis saame osadest asjadest lahti (millistest küll???) No söögikotte ja külmikuid on juba mitu... õnneks...
Tunnen huvi, kus mu paar hilpu küll on, et inimesemoodi riidesse saada, aga mis lännu, see lännu. Nende asjade vahelt ei leia lapsigi üles... ja ma ei põe enam...
Marsruut selgub meil alles tee peal, nagu alati. Lõppsiht on Atlanta, kuhu on ainult 5 tundi autosõitu, aga meil on vaja see 2 päeva sisse mahutada, sest me tahame veidi Georgiat ka näha.
Hüppame Sami juurde, kes on kalade üle nii õnnelik :))) Sami 2 koera teevad mind mõnusalt tatiseks, tuli kohe oma Heidi-bullikaisu :)))))) Nüüd vaja kuagilt Walmardist läbi minna, sest Arturil on PAAR NÄTSU veel puudu, no C'mon, mees... aga ok, ma saan vetsus tatise särgi vähemalt puhtaks pesta :)))

Naljakas on sõita Floridas, kui kiirtee ääri kaunistavad erinevad männipuud. Palme, palme paluks. Kiirtee ääres neid millegipärast pole. Läbisime ka Alabama osariigi ja tunneme end täiesti pärapõrgus. Siseneme Georgiasse ja veelgi perifeersem tunne on. Ma ei taha midagi halba öelda Väimela kohta (mulle tõsiselt meeldib see väike ja puhas ja korras ja ilus ja lilleni külake Lõuna-Eestis, kuhu ma pea igal aastal satun), aga see oli esimene paik, mis mulle kohe võrdluseks meelde tuli... ei teagi miks.
Väljas on pime, sõidame kitsukesel maanteel, mis on väga korralik ja helkureid täis, lobiseme juttu, kuulame muusikat ja siis on järsku põmm. Tony küsib, et mis see oli. Kust mina tean??? Jääme tee äärde, vaatame auto üle - külje peal, sealt kust põmm kostis, on kriimud ja väike mõlk. WTF??? Sõidame aeglaselt tagasi, et teada saada, kes krt, see oli, aga tühjus. Nagu oleks vaim olnud. Tony oli silmanurgast kedagi halli vilksatamas näinud... aga kottpime ju. Sõitsime edasi ja järgmises tsiviliseeritud kohas otsisime politseiauto üle - bensukast leidsime :) Kurtsin meie mure ära, politsei vaatas üle, konstateeris, et ilmselt oli see koiott. No lahe seegi. Lubasin Robinile loomaaias näidata, milline koiott välja näeb... ;) Ikkagi eksootiline tunne, et polnud mingi tavaline jänes või ... pesukaru, keda kõik teeperved hommikuti täis on. Politsei andis kindlustuse jaoks mingi paberi, ehkki meil on hirmkallis kindlustus ja ma loodan, et mingit omavastutust ei tule. Politsei oli tore, sihuke suur ja turske lõunaaktsendiga rõõmus kutt. Küsis, et mida paganat me seal teeme. Rääkisin Pensacolast jne, mille peale ta siis vastas, et ta on Pensacolas sündinud ja üles kasvanud - no kas maailm ei ole väike???? Sõitsime siis kerge ärevusega edasi ja uus põnevushetk ei lasknud end kaua oodata - Artur küsib, et mis valguskuma see seal metsa taga on. Mets põleb!!! Ja põleski. Meil on kamba peale autos 5 mobiiltelefoni ja mitte ühelgi neist (kaasa arvatud Atu ülipeen mudel) pole levi. Appi! No kuidas me teatame metsapõlenust, kui levi pole. Nii pärapõrgus olime. Kui nüüd mõistusega võtta, siis ma poleks elu sees osanud öelda, kus me asume. Me teadsime, kust me tuleme, aga kus oleme??? Suure ähmiga vajutasime GPSi ka sassi ja see ka meid ei aidanud. Varsti paistis, et tulekahju juurde sõitis mingi väike auto - no ilmselt ikka asjast teatakse ja me sõitsime edasi.
Selleks päevaks oli sündmustelimiit täis. Rohkem ei juhtunud midagi ja ma otsisime omale Albany linnakeses motelli. Ja siin ma nüüd istun ja joon väikest šampust, mis jäi kodus joomata.

Siin allpool ka mõned pildid tänasest teekonnast. Florida teeäärne:

 Alabama teeäärne swamp - porimülgas :)))

 Siin me peame pikniku Dothani väikelinnas, lapsed on avastanud autokatuse:

 Meil öeldakse "kirik keset küla", siin peaks kehtima "kirikud keset küla", sest kirikuid tundub USAs olevat rohkem kui muid asutusi... ja igal endast lugupidaval kirikulon ka nimi ja vahel mitte vähenaljaks... (esimese päeva hiilguse kirkik, jne)

Eilsest lahkumisõhtust panen varsti pilte, siis kui kätevärin on üle läinud. Tänased sündmused tundusid põnevamad ;)

Jätk džunglimatkale

Kuna meile ei andnud rahu Gulf Breeze'i teine külg, Pensacola lahe vastane külg, siis pakkisime piknikuasjad sisse ja tormasime metsa. Aega olid päris vähe, sest õhtul on rannas meie ärasaatmispidu ja enne seda vaja veel sada asja korda saada.
Panen siia mõned pildid teiselt kaldalt, mis ei olnud sugugi vähem huvitav. Kahjuks ei jõudnud kogu matkarada läbida :(

 Kellele seenesousti? Seeni oleme palju näinud...

Õhtusest peost kirjutan paar sõna hiljem :)

Ootamatu "džunglimatk"

Meie saare ja Pensacola linna vahele jääb kahe silla vahele Gulf Breeze'i väikelinn. Samasugune pikk ja kitsas nagu meie saargi (kusagil esimeste postituste seas on ka kaart). Ammu juba plaanisime minna sealset randa avastama. Seal ei ole avalikku randa, vaid meie saarelt paistavad suured liivapaljandid ja mets.
Mõtlseime täna, et astume kähku läbi, et pilk peale visata. Elamus osutus aga ülimaks ja meie läbiastumisest sai mitmemiiline matk läbi džunglilaadse metsa, õnneks oli ikka väike metsarada ees ka. Ja liblikaidki leidsime :)))

  Kusagil seal vastas on meie siinne kodu :)

Ja selline on Gul Breeze'i poolne kallas:

See on sild, mis viib meie saarele:

 Rannajoonega paralleelselt jookseb mets, üldse mitte laialt, aga selle eest tihedalt (kui see nüüd ikka arusaadav oli, aga vahet pole ju). See habesamblikal" puude peal on ülilahe, veidi kummituslik lausa ;)

 Suured mehed suures metsas:

 Mina ja serenoapalmid. Need palmid armastavad liivast rannamaastikku ja kasvavad hästi ka mändide all (sobiks ehk Eestissegi?). USA kaguosa endeemne liik, eriti just Floridale iseloomulik. Neid on tõesti kõik kohad täis, kasvavad nagu umbrohi põõsaste all, aga samas on ta nii ilus, kõrgus on 2-4 m. Siin kutsutakse teda -saw palmetto. Võib kasvada kuni 700 aastaseks (Wow) ja meditsiini tehakse temast ravimit.

 Mõned vaated sellest, millise segaduse tornaadod ja orkaanid endast maha jätavad:

 Need raagis puud erinevatel piltidel ei ole miskit muud, kui kunagi se loodusjõu rudimendid:

 

 Nüüd tehke tutvust kaktusega, mida süüakse - suureviljaline viigikaktus ehk prickly pear. Süüakse noori lehti ja tema punast vilja. Loomulikult korjati seda meile ka koju kaasa ja ma juba mitmendat tundi nokin Robini peenikestest sõrmedest olematuid-nähtamatuid astlaid välja... Issi sepa sõrmed neid ei tunne, aga nüüd  olen mina ka neid täis...

 See armas loomake on vist mingit sorti vöösabalane (six-lined racerunner). Ilus triibuline. Küll põõsaste all, kuivanud lehtede seas alles krõbises ja kui silm seletama hakkas, siis oli neid järsku palju ja igalpool.
 

 Aga see puu ootas meid juba ammu, lõpuks jõudsimegi kohale :) Me otsustasime, et me puu peal väga ringi ei vaata, vaid istume rahulikult ja naudime aega, noh nii igaks juhuks (mul mõni paranoia ikka taskus alati valmis)

 

 See pilt meenutab mulle kaadrit lapsena vaadatud Tarzani filmist - seal oli sarnane loodus... Liaane rippus ka siin igal pool.

 Ja viimane tegelane ehk keegi suur must põrnikas (patent leather beetle).

Omast arust olime siinse kandi üsna meetrihaaval juba läbiuurinud ja nüüd selline tore üllatus :) Üks metsatukk ootab tegelikult veel avastamist. Laupäeval ehk jõuame. Pühapäeval plaanime hakata liikuma Atlanta poole, et teisipäeva õhtul lennukile istuda.