Kokkuvõte :)

Ma ikka panen ilusti punkti ka meie seiklustele, nagu kirjareeglid ette näevad.
Oleme tagasi ja üritame ajavahega harjuda. Täna öösel passisin unetune paar tundi ja siis magasin lõunani jutti ;))) Robi magab siiani ja kell on 13.00... Artur juba (!) 12.00 üleval... ah, küll harjume.
Oleks vaid see ilm veidigi sõbralikum.
Mahtusime oma reisipagasiga naelase täpsusega lennukitele, üle 100 kilo oli meil. Mida paganat küll meie kohvrid täis olid? Kui me isegi teaks...  Kahjuks tuleb endiselt tõdeda, et ei ole nii rikkad, et Eestist jalanõusid ja riideid osta...
Kas me jäime rahule? Siis mina konkreetselt sain oma dokt.tööst teshtud rohkem, kui plaanid oli. Seega võin ülimalt rahule jääda, lisaks nädalavahetuste väljasõidud, mis olid täitsid turismieesmärki. Päike, päike, päike, lõpus väga soe Mehhiko laht (isegi mina käisin põlvini vees, +30 jäi tiba puudu, seega üleni minna ei saanud ;) palmid, rõõmsad inimesed - LOOMULIKULT me jäime rahule.
Pean tunnistama, et New Yorgi ameeriklased on suht mornid, kui ilm ka morn ja ei kipu väga jutukad olema, aga siin lõunaosariikides teeb aastaringne päike oma töö - inimesed on nii lahedad, keegi ei torma, samas on kõik tehtud. Kohalikega lobisesime ikka hästi palju, Tonyl tekkis oma "kalameestest sõprusringkond" - aga kuidas sa muidu kohalikust elust aimu saad?
Naratav Ameerika ühiskond mulle meeldib. Poes küsitakse kassas alati, et kas me ikka leidsime kõike, mida vajasime. No kujutate te ette, et siin keegi iga ostja käest nii küsiks. Ükskord ma siis vastasin eitavalt ja kohe abistati mind... Ja see, et tervitus sisaldab alati küsimust, kuidas läheb ja nad ALATI ka vastavad sellele ja ootavad, et ka sina vastaksid. No ma ei tea - mind see küll ei häirinud. Ja see parkides ja jalutamistel üksteise tervitamine ka - no tore ju :) Seda kusjuures leiab pea kõikidest Euroopa riikidest, välja arvatud... Eestist. Mul on ülikoolis mõnel kolleegil raskusi igapäevase tere ütlemisegagi...
Ameerika loodus - see on see, mille pärast tasub sinna minna ja olla. Ei ole Euroopal selle vastu midagi panna. Ilusaid vaateid on Eestis ka palju, aga seda loodusjõudude võimsust tunnetab seal ikka kõige paremini. Jah, ajaloo kohapealt Ameerika kaotab Euroopale, aga so what? Ma ei ole seda julgenud varem väga kõva häälega välja öelda, aga mind kitsad keskaegsed tänavad kohutavalt ahistavad. Ma tunnen justkui nende kunagiste elanike häda ja viletsust ja mulle ei meeldi see. Londonis, Thamesi lõunakaldal jalutades on piirkondi, kus mul hakkab suht halb, nagu kogu see sajandite vanune ängistus vajuks peale (eriti ühe vangla-muuseumi kandis). Prantsusmaal on tore küll, aga nt Dijoni vanalinnas ei taha ma sekunditki olla... Mina tahan avarust ja kauget horisonti. Merd. Ookeani. Õhku. Mägesid eriti ei taha, sest ka seal tunnen ma ümberpiiratust. Igaühele oma :)
9 osariiki on 3 reisiga rohkem või vähem läbikäidud. Ja see reis ei jäänud kindlasti viimaseks :D Kuna mu koostöö sealse West-Florida ülikooliga osutus väga viljakaks, siis on meil palju plaane :))) Sam tuleb maikuus Tallinna Ülikooli ja eks me siis paneme ka miskit paika...
Küllap lapsed saavad ka aja möödudes aru, mida nad nende reisidega võitnud on, Täna nad vaevalt seda tajuda oskavad (peale arvukate ilusate merikarpide ritta seadmise või muu nänni imetlemisega).
Jätkan seda blogi siis, kui uus Ameerika reis silmapiiril. Sri Lankal, meie ammusel lemmikmaal on oma blogi. Ja eelmised pikad reisid on ka eraldi.
:)