Elamusterohke lahkumine Floridast ja saabumine Georgiasse

Tänane päev (pühapäev) on päris crazy olnud. Tonyl oli äratus kell 6. Ta tahtis viimasel Florida päeval veel kalale minna, no ok, las läheb. Mina tõusin enne 8 ja kukkusin tee peale süüa kaasa vorpima ja pesu pesema. Meil on kapud endiselt süüa täis - no hindasime end veidi üle ;) Suur hunnik pannkooke (kelle saaks olla midagi nende vastu), suur ja paks kaneelikook (ja jahu jäi ikka üle...); karrikanalõigud võileivamaterjaliks, paprika- ja tomati-viilud, jne... Nii ja issi tuligi kahe spanish mackereliga. Artur tegi kala puhastamisest ja fileerimisest kiirvideo (see on ta viimaste päevade lemmiktegevus), päris äge. Kui ta aega leiab, siis paneb youtube ja ma saan ka lingi panna. Kala on mõeldud Samile, kelle juurest me ärasõites läbi hüppame, sest SEE ON üks tema lemmikkaladest. Meil endal pole enam aega kalade söömisega tegeleda...
Pesu läheb 3 masinatäit ja kuivatit kulub 6 masinatäit... ja me lõpetame oma koristused-pakkimised kell 13.00 päeval. Õues on 30C, higi voolab sest rabelemisest, aga pesta eriti ei saa, sest rätikud on pestud ja kapis... No tuleb siis märja nahaga olla...
Jätame naabritega hüvasti ja lubame aasta pärast jälle kohtuda. teine naaber arvas, et me alles juunis lahkume, tahtis Tonyga veel dringile minna... I wish we did...
Issi pakib veel viimaseid asju ja tõdeb vägagi tutavlikult - meil on uut suuremat kohvrit vaja. Ma nagu oleks seda varem kusagil juba kuulnud ;))) Meie Jeep on äärest-ääreni asju täis, lapsed paistavad vaevu välja, minu jalad on kängus kusagil tooli all või armatuurlaual... oeh, 2 päeva veel, ehk siis saame osadest asjadest lahti (millistest küll???) No söögikotte ja külmikuid on juba mitu... õnneks...
Tunnen huvi, kus mu paar hilpu küll on, et inimesemoodi riidesse saada, aga mis lännu, see lännu. Nende asjade vahelt ei leia lapsigi üles... ja ma ei põe enam...
Marsruut selgub meil alles tee peal, nagu alati. Lõppsiht on Atlanta, kuhu on ainult 5 tundi autosõitu, aga meil on vaja see 2 päeva sisse mahutada, sest me tahame veidi Georgiat ka näha.
Hüppame Sami juurde, kes on kalade üle nii õnnelik :))) Sami 2 koera teevad mind mõnusalt tatiseks, tuli kohe oma Heidi-bullikaisu :)))))) Nüüd vaja kuagilt Walmardist läbi minna, sest Arturil on PAAR NÄTSU veel puudu, no C'mon, mees... aga ok, ma saan vetsus tatise särgi vähemalt puhtaks pesta :)))

Naljakas on sõita Floridas, kui kiirtee ääri kaunistavad erinevad männipuud. Palme, palme paluks. Kiirtee ääres neid millegipärast pole. Läbisime ka Alabama osariigi ja tunneme end täiesti pärapõrgus. Siseneme Georgiasse ja veelgi perifeersem tunne on. Ma ei taha midagi halba öelda Väimela kohta (mulle tõsiselt meeldib see väike ja puhas ja korras ja ilus ja lilleni külake Lõuna-Eestis, kuhu ma pea igal aastal satun), aga see oli esimene paik, mis mulle kohe võrdluseks meelde tuli... ei teagi miks.
Väljas on pime, sõidame kitsukesel maanteel, mis on väga korralik ja helkureid täis, lobiseme juttu, kuulame muusikat ja siis on järsku põmm. Tony küsib, et mis see oli. Kust mina tean??? Jääme tee äärde, vaatame auto üle - külje peal, sealt kust põmm kostis, on kriimud ja väike mõlk. WTF??? Sõidame aeglaselt tagasi, et teada saada, kes krt, see oli, aga tühjus. Nagu oleks vaim olnud. Tony oli silmanurgast kedagi halli vilksatamas näinud... aga kottpime ju. Sõitsime edasi ja järgmises tsiviliseeritud kohas otsisime politseiauto üle - bensukast leidsime :) Kurtsin meie mure ära, politsei vaatas üle, konstateeris, et ilmselt oli see koiott. No lahe seegi. Lubasin Robinile loomaaias näidata, milline koiott välja näeb... ;) Ikkagi eksootiline tunne, et polnud mingi tavaline jänes või ... pesukaru, keda kõik teeperved hommikuti täis on. Politsei andis kindlustuse jaoks mingi paberi, ehkki meil on hirmkallis kindlustus ja ma loodan, et mingit omavastutust ei tule. Politsei oli tore, sihuke suur ja turske lõunaaktsendiga rõõmus kutt. Küsis, et mida paganat me seal teeme. Rääkisin Pensacolast jne, mille peale ta siis vastas, et ta on Pensacolas sündinud ja üles kasvanud - no kas maailm ei ole väike???? Sõitsime siis kerge ärevusega edasi ja uus põnevushetk ei lasknud end kaua oodata - Artur küsib, et mis valguskuma see seal metsa taga on. Mets põleb!!! Ja põleski. Meil on kamba peale autos 5 mobiiltelefoni ja mitte ühelgi neist (kaasa arvatud Atu ülipeen mudel) pole levi. Appi! No kuidas me teatame metsapõlenust, kui levi pole. Nii pärapõrgus olime. Kui nüüd mõistusega võtta, siis ma poleks elu sees osanud öelda, kus me asume. Me teadsime, kust me tuleme, aga kus oleme??? Suure ähmiga vajutasime GPSi ka sassi ja see ka meid ei aidanud. Varsti paistis, et tulekahju juurde sõitis mingi väike auto - no ilmselt ikka asjast teatakse ja me sõitsime edasi.
Selleks päevaks oli sündmustelimiit täis. Rohkem ei juhtunud midagi ja ma otsisime omale Albany linnakeses motelli. Ja siin ma nüüd istun ja joon väikest šampust, mis jäi kodus joomata.

Siin allpool ka mõned pildid tänasest teekonnast. Florida teeäärne:

 Alabama teeäärne swamp - porimülgas :)))

 Siin me peame pikniku Dothani väikelinnas, lapsed on avastanud autokatuse:

 Meil öeldakse "kirik keset küla", siin peaks kehtima "kirikud keset küla", sest kirikuid tundub USAs olevat rohkem kui muid asutusi... ja igal endast lugupidaval kirikulon ka nimi ja vahel mitte vähenaljaks... (esimese päeva hiilguse kirkik, jne)

Eilsest lahkumisõhtust panen varsti pilte, siis kui kätevärin on üle läinud. Tänased sündmused tundusid põnevamad ;)